Eelmise nädalavahetuse veetsin taas hommikud kuldnokkadega, vaadates kuidas linnumaailmas toimib ema-lapse suhe. Uskumatult palju peab ikka emalind süüa pessa vedama. Usin ema lendas ussikestega edasi-tagasi, aga kisa ei jäänud vaiksemaks. Mul ilmselt vedas sellel korral päris kõvasti. Pühapäeva hommikul vaatasin, kuidas usin ema poegadele ussikesi vedas ja juba järgmisel päeval vaatasin, kuidas need samad pojad omad esimesed tiivasirutused tegid, ning kolmanda päeva hommikul oli pesas vaikus, pojad olid kodust lahkunud. Ema meelitas pojad puurist välja suure suutäie ussikestega. Ja kui juba esimene poeg tegi esimesed meetrid lendu, ohh seda sagimist siis. Pool suguvõsa olid seda vaatamas, aga pesakonna esimene julge ei viitsinud poolelt põllult tagasi lennata vaid hüppas nagu känguru, ema peakohal tiirutamas:) Lõpuks võttis ikka tuule alla ja lendas tagasi pessa. Päris lahe kogemus ja samas saab natukenegi aimu linnumaailmast, kus nõrkadel pole kohta ja kus ei oodata mitmeid kuid enne, kui jalad alla võetakse. Eriti lahe oli vaadata, kui mõni teine linnuliik sinna nende kuldnokkade vahele ära eksis. Linnupojad vaatasid neid nagu ilma imesi. Esimesel hommikul passisin oma tavalises kohas, kuid see minu fotoka klõbin ei lasknud majarahval magada, nii tuli järgmine hommik maja katusele ronida oma kolaga. Mis te arvate, kuidas vaatas mind üks hommikune möödakäija??? :)Mingi segane istub maja katusel nagu kägu :) No sellest ma tegelikult ei hoolinud, mind huvitasid vaid need lahedad linnud.

Nikon D2x
300mm
f5.6 iso400  1/350
Ida-Virumaa 2012