Viimane hommik telgis mõtlesin, et löön selle äratuskella kohe pooleks,
kui see kurjam vait ei jää. No mitte kuidagi ei suutnud end jalgadele
ajada, uni ja soe magamiskott tundusid armsamaid asjad maamunal
Lõpuks otsustasin end oma soojast pesast välja ajada ja teha üks tiir
metsas. Kimasin põkaga kohale ja ajasin end mõnusalt kargesse metsa.
Juba esimestel minutitel nägin kaugel kaht hirve, kuid need jäid minu
laisale tagumikule väga kaugeks Hiiumaa mõjuvõimas laiskus oli
lõpuks minust jagu saanud ja edasi liikusin juba autoga mööda uniselt udust Hirmuste metsasihte.
Ja siis ma teda nägin, te ei suudaks ette kujutadagi, kui kiiresti võib end üks raske ja üdini laisk inimene liigutada
Sekundiga olin ma põkast väljas ja metsas sirakil, ei seganud mind enam
ei sääsed ega mööda nägu ringi sibavad põdrakärbsed. Meie põgus
kohtumine kestis tervelt kahe minuti jagu, tema mind põrnitsedes ja mina
mööda sammalt roomates:)
Hiiumaa, Hirmuste küla 2014
Nikon D3s
Sigma 300mm/ 1,4x konverter
f4.5 iso 3200 1/400
Kommentaarid