 |
| Hirvemamma |
Minu elu esimene, puhtalt hirvedele mõeldud väike fotoretk läks nagu läks... Alati on ju ikka süüdi see õrnem sugu – nii ka sel korral. Vedasin end täielikus pimeduses niidule, orienteerudes vaid soojuskaameraga. Soodne tuul ja pimedus mängisid mulle kaardid kätte ning sättisin end umbes 50 meetri kaugusele hirvepundist, põõsasse.
Valguse saabudes selgus aga, et pull oli hoopis teisel pool niitu. Ei lasknud oma mõttel lähemale roomata kaua küpseda – leidsin end kraavist kägaras, roomamas pulli poole. Nagu vihmauss liikusin kindlalt sihi suunas. Juba silmanurgast nägin härra uhkeid sarvi, kui meie vahele astus hirvemamma, kes mind kõõritades jõllitas.
Kümme minutit jõllitamist pani kõik mu lihased proovile – jalad ja selg vihkasid mind juba. Viimaks hirveproua ampsas maast värsket rohelist, ja mina tegin oma surnud lihastega mingi umbmäärase liigutuse... nii et jalad alt. Võite vaid arvata, millega see lõppes – just-just, kogu kaader oli võpsikus ja mina pika ninaga.
Kuid hoolimata sellest oli see igati vinge kogemus ja lahe fotoretk koos sõber Jüriga.
Hiiumaa 2025Nikon Z8
Nikon af-s 400mm f2.8 ed vr
iso6400 f2.8 1/400
Kommentaarid