Siit peaks siis leidma infot ja pilte minu fotoonnide ehituse ja muu sellise kohta. See kohake on pikalt tühjana seisnud ja Teid pika ninaga jätnud. Püüan end sellel aastal kokku võtta ja lõpuks siis kirja panna nii pildis kui kirjas, et milliseid fotoonne olen oma fotonduses kasutanud, kuidas need ehitanud ja mil viisil metsa kohale vedanud. Ilmselt saab see olema üks väga pikk lugu :)
Hetkel on kasutuses mul kaks onni, mida kasutan vägagi aktiivselt. Et miks ma üldse fotoonne kasutan ja et miks ei kõnni looduses niisama ringi. Sellele on tegelikult väga lihtsad seletused. Tahan kohtuda metsloomadega nii, et nad peale minu pildistamist või siis juba enne ei jookse hirmust inimesega kohtumisest minema. Tahan näha neid omas keskkonnas rahulikult toimetamas, neid segamata. Kindlasti on üks põhjus ka tänapäeva kiirel elustiilil, me kiirustame alati kuhugi ja nii on mul ajaga vägagi kitsas käes. Võimalik, et see on kõigest vabandus minule endale, aga nii ta hetkel on. Kindlasti olen ka laisk :) Onnis on mõnus ärgata päikesega koos, erilised on need hommikud, kui on ilm karge ja udune, need hommikud on minu südamele väga soojendavad.
Niisiis, lähme onnide ja muude fotovarjete juurde.
Oma metsaelanike pildistamisega alustasin ma fototelkidega, esimene oli selline väike pop-up-telgike, mida kasutasin väikelindude pildistamiseks. Aeg-ajalt sattus sinna ka kitsekesed ja muud väiksemad loomad :) Võimalik, et see oli aastal 2012, kui mul avanes esimene võimalus metssigade tegemisi jälgida talvisel ajal telgist Lääne-Virumaal. Selles telgis ööbida ei saanud, seega tuli sõita n.ö. linnast maale ja õhtul tagasi. Sealt saingi ma sellise suurema tõuke soetamaks juba suurema telgi, mis muidugi tuli ümber ehitada fotomehele mugavamaks. Augud tuli teha madalamale, kuna telk oli algselt mõeldud jahi pidamiseks, siis pilti oli sealt väga kõrgelt teha — see meile fotoinimestele ei meeldi kohe üldse :)
Aastal 2013 ehitasin ma siis oma esimese fotoputka. Mis täna tagantjärele mõelda ja pilte vaadata, oli ikka päris kohutav ja ebamugav :) See onn leidis tee ühe töökaaslase sugulase juurde Suure-Jaanile Viljandimaale.
 |
 |
Kahjuks läks selle onni asukohaga nii, et oli logistiliselt väga pikk ja raske metsloomadele süüa vedada ja juba mõne aja möödudes tõin ma selle onni Lääne-Virumaale ühe sõbra maale, kes ka ise ehitas sarnase onni ja meie onnid seisid rõõmsalt seal koos.
Selle onni autosse vedamine oli üks lahe tegevus :) millest üht lühikest klippi saab vaadata siit :)
Lääne-Virumaal seisis see onn ehk aasta, kui sedagi. Ka sinna oli toitu vedada raske ja liialt pikk ettevõtmine, kuna metssead tegid igal ööl puhta töö söögiga :) Järgmiseks päevaks ei jätkunud enam midagi. Leiutasime sinna küll söötla, aga onn ise oli ehitatud nii, et tuul puhus läbi ja viis lõhnad õige tuulesuunaga täpselt notsule ninna :) Nii saigi sealt vaid mõned pildid tehtud ja ühel hetkel otsustasime onnid lammutada.
Aastal 2014 (siinkohal võin ka veidi eksida aastaga) külastasin ma esimest korda n.ö. kommertsvarjet Alutagusel, kus sain ka oma esimese kogemuse karu pildistada ning luurata, kuidas oli sealne onn ehitatud. Muidugi ma ei plaaninud nii suurt onni endale ehitada, kui oli sealne fotoonn või vist oleks õigem öelda fotomaja. Alutaguse fotovarjeid külastasin ma ikka väga tihti ja igal järgneval aastal veetsin ma aasta kõige valgema öö seal.
Samal ajal, aastal 2016, ehitasin ma oma teise fotoonni, mis sai ehitatud taas käepärastest materjalidest :) Kuna ma sellel ajal töötasin juba veoautode esinduses ja sealsed sõidukite esiklaasid tarniti suurtes puust kastides, saigi ehitatud onn sellest materjalist ja onn sai viidud toreda töökaaslase metsamaale.
Ka see onn sai ehitatud selline, millest puhus tuul läbi ja minu lõhn liikus metsa alla laiali. Jäidki sealseteks külalisteks väikeulukid ja linnud. Kuigi onn oli nagu ta oli, sai sealsest onnist minu pildistamine sisse päris tugeva hoo. Ühel aastal olin ma seal metsas selles onnis kokku ca 1600 tundi.
 |
| Soojusallikas :) |
 |
 |
 |
Sellest onnist pärinevad aga väga palju esmakohtumisi ja just linnumaailmast. Esimene hiireviu, raudkull, must harksaba jne jne. Metssiga nägin ma sealt vaid ühe korra, korra, kus siga tuli metsast välja, tõmbas suure sõõmu õhku ja kadus, kus see ja teine :) No ilmselgelt sai ta ninna minu lõhna, mida see onn kahjuks üldse kinni ei hoidnud.
Kätte jõudis aasta 2018 ja sain kõne Lääne-Virumaa healt tuttavalt jahimehelt infoga, et karud ärganud ning käivad väga regulaarselt toitu hankimas tema jahimaade söödakohas. Kuna aega oli vähe, siis uut fotoonni ma ehitada ei jõudnud ja otsustasime ühe hea sõbraga, et lähme sinna telkidega. Plaan oli lihtne: viime nädal varem telgid kohale, paneme madratsid ja muu sellise sisse, et karud harjuks selle lõhnaga. Sel päeval, mil läksime oma fotokola sinna viima, oli meie rõõm suur, kui põllul mürasid kaks noort karu — pildi leiad siit — Saime vaid hoogu juurde ja hoidsime pöidlad pihus, et sama õnn meid ka nädala pärast ees ootaks.
Nii nagu plaan oli, olime nädal hiljem varakult kohal ja karuootamine võis alata. Õhtu saabudes oli õnn meie poolel ja karud ilmusid välja. Õnneks seda siiski väga nimetada ei saanud, selgus hiljem. Tore oli küll karujõmme pildistada, kuid ööpimeduse saabudes kiskus asi ikka väga viltu. Meie fotoonnide ette oli tulnud kokku kuus karu, kes toidu ja muu pärast kiskuma läksid. Jahimees, kelle maal me olime, kirjutas mulle, et küsida, kuidas läheb seal kuue karu seltsis? See oli minu fotonduse ajaloo pikim ja närviliseim öö. Õnneks ei juhtunud meiega midagi ja saime ilusaid pilte, kuid koju jõudes kohtasin ma ultimaatumit kallilt elukaaslaselt: "Sa kas ehitad endale karukindla onni või sa lõpetad pildistamise ära," aga sellist ööd pisarates ei taha ma enam kunagi uuesti näha. Juhtumisi oli see tore jahimees tema tollane töökaaslane ja info karudest jõudis ka temani :)
Sellest ööst kajastas Postimees ka väikse loo — vajuta siia — vajuta siia — Ja nii ma võtsin ette tugeva fotoonni ehituse, mis siis vastaks elukaaslase nõudmisele :) Kuigi telgiga käisin ma samas kohas mõned korrad veel, siis ehitasin samal ajal uut ja tugevat onni. Mille valmimise peale aastal 2020 viisin samasse kohta Lääne-Virumaale.
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
Jätkub õige pea...
Kommentaarid