Kohale jõudsin ma sõidukiirusest hoolimata liiga vara ja sain natuke ka öist linnulaulu põllul kuulata, aga siis asusime lõpuks teele. Esialgne plaan pidi meid autoga metsaservale viima ja sealt jala edasi, kuid kui olime autost juba 50 meetri kaugusel, hakkas tõsist paduvihma sadama. Kiired jalad päästsid meid hullemast ja olimegi tagasi autos. Siis ei jäänud aga muud üle kui edasi liikuda autoga ja see oli juba tõeline müstika minu jaoks. Pole ma kunagi varem autoga sellises kohas olnud ega sõitnud. Tee, kui seda saab nii nimetada, oli ainult üks suur mülgaste jada ja pooleldi heinamaa. Aga töökaaslane on ilmselt juba väga harjunud selliste tingimustega, siis ei jäänud me kinni ega ka lasknud häirida sellest, et auto vajus sillalt alla kraavi. Just kraavi ja seda otseses mõttes, sild oli nii libe, et kui seda ületasime, siis vajus auto lihtsalt tagumise otsaga sillalt ära. Minul muidugi oli seest juba päris kõhe ja ma ronisin autost välja, aga ei läinud kaua, kui juba oli auto tagasi teel ja sõit jätkus. (lisan paar pilti ka, loodan et saate natuke aimust, kus ära käidud sai, statiiv ununes autosse ja nii nigelates valgustingimustega 300mm objektiiviga käest juba pilti ei tee).

Ma ütleksin nii, et kui ma poleks ise autos olnud, siis poleks ma ka kunagi uskunud, et seal on üldse võimalik autoga sõita. Aga ilmselt on vaja ka palju kogemusi, et sellises, sõnaotseses mõttes, muda sees autoga toime tulla.
Käisime läbi siis söödakohad ja tuhnisime muidu metsas ringi.




Kaugelt sõbra talu juba paistis ja lootus veel loomi näha hakkas juba kustuma, kui vahetult enne talu põõsaste vahelisel teel komberdas ringi üks väikeste sarvekestega sokuke.





Sellega meie hommikune seiklemine ka lõppes. Väga ekstreemne ja põnev hommik oli, kahjuks küll ei näinud ma ühtegi põdrapoissi, keda oleks väga tahtnud näha, kuid nüüd on mulle kätte näidatud palju kohti, kus neid võiksin kohata. Kellel on tuttavaid jahimehi ja keda natukenegi huvitab hommik metsas, siis soovitan soojalt kaasa minna. Jahimees ei tähenda ainult paugutamist ja kellegi tagaajamist. Päris lahe on loomadele süüa vedada ja aimu saada nende eluviisist. Vedasin isegi terve talve loomadele metsa süüa ja kui vähekenegi võimalik, teen seda ka tuleval talvel. Ja ehk jääb ka mõni loom tulevikus vähe paremini objektiivi ette.
Suured tänud igatahes sellele sõbrale.