21.08.2010 kell on 01:30, kui mobiili äratus annab märku, et aeg on tõusta ja teele asuda. Nagu krapsti olin ma püsti ja autoroolis teel Vändra poole metsloomi pildistama, kuna töökaaslane on sealt kandist pärit ja ka kohalik jahimees, siis sain end temaga metsa kaasa sokutatud. Sõit sinna oli juba omamoodi põnev, sõidukiirus oli pidevalt 70 ja vahest alla sellegi, rebasekutsikaid olid kõik kohad täis. Esimest korda elus nägin ka kährikut ringi kooberdamas. Ja muidugi ei tasu ka unustada inimloomi, kes kella 03 ajal öösel keset Rapla linna jagasid maad, kuus nii umbes 17- 20 aastast poisikest.
Kohale jõudsin ma sõidukiirusest hoolimata liiga vara ja sain natuke ka öist linnulaulu põllul kuulata, aga siis asusime lõpuks teele. Esialgne plaan pidi meid autoga metsaservale viima ja sealt jala edasi, kuid kui olime autost juba 50 meetri kaugusel, hakkas tõsist paduvihma sadama. Kiired jalad päästsid meid hullemast ja olimegi tagasi autos. Siis ei jäänud aga muud üle kui edasi liikuda autoga ja see oli juba tõeline müstika minu jaoks. Pole ma kunagi varem autoga sellises kohas olnud ega sõitnud. Tee, kui seda saab nii nimetada, oli ainult üks suur mülgaste jada ja pooleldi heinamaa. Aga töökaaslane on ilmselt juba väga harjunud selliste tingimustega, siis ei jäänud me kinni ega ka lasknud häirida sellest, et auto vajus sillalt alla kraavi. Just kraavi ja seda otseses mõttes, sild oli nii libe, et kui seda ületasime, siis vajus auto lihtsalt tagumise otsaga sillalt ära. Minul muidugi oli seest juba päris kõhe ja ma ronisin autost välja, aga ei läinud kaua, kui juba oli auto tagasi teel ja sõit jätkus. (lisan paar pilti ka, loodan et saate natuke aimust, kus ära käidud sai, statiiv ununes autosse ja nii nigelates valgustingimustega 300mm objektiiviga käest juba pilti ei tee).
Ma ütleksin nii, et kui ma poleks ise autos olnud, siis poleks ma ka kunagi uskunud, et seal on üldse võimalik autoga sõita. Aga ilmselt on vaja ka palju kogemusi, et sellises, sõnaotseses mõttes, muda sees autoga toime tulla.
Käisime läbi siis söödakohad ja tuhnisime muidu metsas ringi.
Ei tea milles küll asi oli, aga see hommik ei kooserdanud mitte ühtki hingelist metsas ringi. Lõpuks liikusime töökaaslase kodu poole, kui märkasime üht kitsekest kaugel kaugel põllul, pidasime auto kinni, et visata binokliga kiire pilk peale. Kui aga liikuma hakkasime, märkasime endist nii saja meetri kaugusel veel üht kitsekest. Pidasime uuesti kinni, et ehk saame selle loomakese objektiivile. Kahjuks oli aga ta liiga kaugel objektiivi vaateväljast, nördinud näoga ronisin tagasi autosse. Töökaaslane tabas minu kurva oleku ära ja küsis, kas tahad seda loomakest pildile. No mis te arvate, kas ma tahtsin või ei. Mine sina siit poolt põllule ja säti end paika, kui oled valmis klõpsama, siis anna märku, lausus ta. Hiilisin põllule ja jäin ootama, sõber läks põõsa juurde, kus kitseke kükitas ja karjatas korra.
Edasi liikusimegi tagasi sõbra talu poole, korra veel peatusime põlluserval, et teha paar klõpsu sookurgedest. Kui te neid siinkandis ei kohta ega otsides ei leia, siis võin teile väikse vihje anda, nad on kõik kolinud Vändra kanti. Igal põllul siblis neid ringi ja sellel põllul oli suurem kamp neid koos.
Kaugelt sõbra talu juba paistis ja lootus veel loomi näha hakkas juba kustuma, kui vahetult enne talu põõsaste vahelisel teel komberdas ringi üks väikeste sarvekestega sokuke.
Autost ta väga välja ei teinud, nii et sain end rahulikult paika sättida ja temast pilte klõpsutada, siis otsustas ta põõsasse pugeda. Sõitsime talle vaikselt järele, kui märkasime endist vasakul põllul veel üht sokukest ja kitsekest. Kitseke tegi kiirelt sääred, aga sokupoiss oli aga natu julgem või jooksuaja hullusest nii segane, et ei teinud meist väga välja. Aga mis
minul selle vastu ikka olla sai.
Sellega meie hommikune seiklemine ka lõppes. Väga ekstreemne ja põnev hommik oli, kahjuks küll ei näinud ma ühtegi põdrapoissi, keda oleks väga tahtnud näha, kuid nüüd on mulle kätte näidatud palju kohti, kus neid võiksin kohata. Kellel on tuttavaid jahimehi ja keda natukenegi huvitab hommik metsas, siis soovitan soojalt kaasa minna. Jahimees ei tähenda ainult paugutamist ja kellegi tagaajamist. Päris lahe on loomadele süüa vedada ja aimu saada nende eluviisist. Vedasin isegi terve talve loomadele metsa süüa ja kui vähekenegi võimalik, teen seda ka tuleval talvel. Ja ehk jääb ka mõni loom tulevikus vähe paremini objektiivi ette.
Suured tänud igatahes sellele sõbrale.
Kohale jõudsin ma sõidukiirusest hoolimata liiga vara ja sain natuke ka öist linnulaulu põllul kuulata, aga siis asusime lõpuks teele. Esialgne plaan pidi meid autoga metsaservale viima ja sealt jala edasi, kuid kui olime autost juba 50 meetri kaugusel, hakkas tõsist paduvihma sadama. Kiired jalad päästsid meid hullemast ja olimegi tagasi autos. Siis ei jäänud aga muud üle kui edasi liikuda autoga ja see oli juba tõeline müstika minu jaoks. Pole ma kunagi varem autoga sellises kohas olnud ega sõitnud. Tee, kui seda saab nii nimetada, oli ainult üks suur mülgaste jada ja pooleldi heinamaa. Aga töökaaslane on ilmselt juba väga harjunud selliste tingimustega, siis ei jäänud me kinni ega ka lasknud häirida sellest, et auto vajus sillalt alla kraavi. Just kraavi ja seda otseses mõttes, sild oli nii libe, et kui seda ületasime, siis vajus auto lihtsalt tagumise otsaga sillalt ära. Minul muidugi oli seest juba päris kõhe ja ma ronisin autost välja, aga ei läinud kaua, kui juba oli auto tagasi teel ja sõit jätkus. (lisan paar pilti ka, loodan et saate natuke aimust, kus ära käidud sai, statiiv ununes autosse ja nii nigelates valgustingimustega 300mm objektiiviga käest juba pilti ei tee).
Ma ütleksin nii, et kui ma poleks ise autos olnud, siis poleks ma ka kunagi uskunud, et seal on üldse võimalik autoga sõita. Aga ilmselt on vaja ka palju kogemusi, et sellises, sõnaotseses mõttes, muda sees autoga toime tulla.
Käisime läbi siis söödakohad ja tuhnisime muidu metsas ringi.
Ei tea milles küll asi oli, aga see hommik ei kooserdanud mitte ühtki hingelist metsas ringi. Lõpuks liikusime töökaaslase kodu poole, kui märkasime üht kitsekest kaugel kaugel põllul, pidasime auto kinni, et visata binokliga kiire pilk peale. Kui aga liikuma hakkasime, märkasime endist nii saja meetri kaugusel veel üht kitsekest. Pidasime uuesti kinni, et ehk saame selle loomakese objektiivile. Kahjuks oli aga ta liiga kaugel objektiivi vaateväljast, nördinud näoga ronisin tagasi autosse. Töökaaslane tabas minu kurva oleku ära ja küsis, kas tahad seda loomakest pildile. No mis te arvate, kas ma tahtsin või ei. Mine sina siit poolt põllule ja säti end paika, kui oled valmis klõpsama, siis anna märku, lausus ta. Hiilisin põllule ja jäin ootama, sõber läks põõsa juurde, kus kitseke kükitas ja karjatas korra. 
Edasi liikusimegi tagasi sõbra talu poole, korra veel peatusime põlluserval, et teha paar klõpsu sookurgedest. Kui te neid siinkandis ei kohta ega otsides ei leia, siis võin teile väikse vihje anda, nad on kõik kolinud Vändra kanti. Igal põllul siblis neid ringi ja sellel põllul oli suurem kamp neid koos.Kaugelt sõbra talu juba paistis ja lootus veel loomi näha hakkas juba kustuma, kui vahetult enne talu põõsaste vahelisel teel komberdas ringi üks väikeste sarvekestega sokuke.
Autost ta väga välja ei teinud, nii et sain end rahulikult paika sättida ja temast pilte klõpsutada, siis otsustas ta põõsasse pugeda. Sõitsime talle vaikselt järele, kui märkasime endist vasakul põllul veel üht sokukest ja kitsekest. Kitseke tegi kiirelt sääred, aga sokupoiss oli aga natu julgem või jooksuaja hullusest nii segane, et ei teinud meist väga välja. Aga mis
minul selle vastu ikka olla sai. 
Sellega meie hommikune seiklemine ka lõppes. Väga ekstreemne ja põnev hommik oli, kahjuks küll ei näinud ma ühtegi põdrapoissi, keda oleks väga tahtnud näha, kuid nüüd on mulle kätte näidatud palju kohti, kus neid võiksin kohata. Kellel on tuttavaid jahimehi ja keda natukenegi huvitab hommik metsas, siis soovitan soojalt kaasa minna. Jahimees ei tähenda ainult paugutamist ja kellegi tagaajamist. Päris lahe on loomadele süüa vedada ja aimu saada nende eluviisist. Vedasin isegi terve talve loomadele metsa süüa ja kui vähekenegi võimalik, teen seda ka tuleval talvel. Ja ehk jääb ka mõni loom tulevikus vähe paremini objektiivi ette.
Suured tänud igatahes sellele sõbrale.