Tundub, et ilmataat vihkab mind ikka täiega. Ma ei jaksa enam kokku lugeda neid kordi, mil ma end kodust välja vean, et natuke seda meie ilusat loodust jäädvustada, kuid kus ilmataat mulle täiega käkki keerab:( Ja kui ta mulle käkki keerab, siis ikka täiega. Eile kodust vaadates tundus, et tuleb täiesti selge öö, aga kui juba metsas olin, oli selge, et siit head nahka ei tule. Tervelt 70 km maha sõitnud otsustasin, et vean end siis ikka rappa ära, muidu oleks eriti mõru maitse suus olnud. Läbi paksu metsa jõudsin lõpuks pimeduses ukerdades raba servani, kus tegid öist tralli sookured, nende laulmine saatis mind terve selle 2,5 tunni. Lõpuks olingi kohal, taevataat oli kenati kõik tähed pilve taha ära peitnud:( No mis siis ikka, kui ei vea mul, siis ei vea, aga vähemalt pakkus kaugelt kumav linnavalgus silmailu:) Ja samas oli ikka väga mõnus istuda täiesti üksi järvekaldal, kuulata sookurgede laulmist ja nautida täieliku vaikust:)
Tervelt 10 minutit säritust.
Nikon D3oo
18mm- F5- iso 100- 586sekundit säritust.
Kakerdaja raba
Kommentaarid