Kui midagi peab p***e minema, siis läheb see ju alati ikka täiega. Nii
juhtus see ka minuga täna koidikul Antsla metsateedel autoga ringi
sõites. Vaatan, et ohh mis ilus udune lank paistab. Pargin auto langi
servale ja kobin autost välja. Alustuseks tegi sokk kabuhirmus sääred.
No mis seal ikka mõtlen endamisi, astun siis mõned sammud veel, seisan
minuti kaks, hingan karget puhast õhku ninasõõrmed täis ja otsustan teha
mõned klõpsud panoraami jaoks. Kooberdan autoni vahetan fotoka
millel ees 18-70mm objektiiv. Kooberdan tagasi ja kukun siis
klõbistama, kuni minust nii 20 meetri kauguselt hüppab maapinnalt viu
oksale ja vahib mis koll see seal kolistab... no mida kuradit mõtlen :(
Lind kes kardab igat krõbinat vahib minuga tõtt. Loobusin autoni
jooksmisest, see oleks vaid minu liigsetele kilodele halvasti mõjunud,
sest lind oleks ka silmapilgu peale sääred teinud. Nii ma siis vahtisin
tõtt viuga, endal nõutud nägu ees ja 70mm objektiiv näpus. Pisar silmas
olin valmis juba viud oma fotokaga viskama :( Siit moraal, hoia alati kogu nodi endaga kaasas, ka siis kui põõsas silmad punnis s***d
Kommentaarid