Tark nutifon näitab, et täna võiks selgema ilmaga virmalistega kohata,
sätin omad asjad ja kiman seitsme tuule poole. Kükitan nagu kägu
rannikul, naudin üksindust. Karge meretuul lööb pea selgeks ja mõtted
liiguvad mööda öist tähti täis kosmost ringi. Näen taevas silmaga õrna
rohekat kuma ja teen esimese klõpsu. See roheline kuma on kaugel kaugel
ja ka nutikas telefon näitab, et virmalised lahkuvad, täna ei ole midagi
erilist loota. Naudin lihtsalt vaadet kuidas kuma hajub ja teen mõned
klõpsud veel. Ja just siis kui ma otsusatn koju naasta tulevad
virmalised justkui mulle head aega soovida, nad ilmuvad välja ei
kusagilt :)
Õrnad sambad edendavad mulle lühikese etenduse ja kaovad sama kiirelt
kui tulid. Isegi selline hetkeline ja ere etendus on midagi sellist mida
sõnadesse ei suuda panna, seda peab ise nägema.
Kommentaarid