Täna oli lõpuks see koidik, kus ma kohtusin oma pikaaegse unistusega :) Sõnade ja pildiga on seda emotsiooni väga raske sealt metsast kaasa tuua, kuid uskuge see on igati võimas tunne. Pisipõnnid mürgeldavad nii mis kole, kui mamma tuleb mängu vahel söögiga on kutsikatel mammat nähes sama hea meel nagu minul neid nähes :) Vahepeal väsisid põngerjad ja tukastasid, nii ka fotomees tukkus seni koos nendega, see on midagi nii võimast, näha loomi täiesti segamatult omas maailmas :)
Siinkohal suured suured tänusõnad sõber Markole, kes mulle mägra ja rebase urud kätte näitas :)
Kommentaarid