28 jaanuar 2017

Suur tükk ajab suu lõhki...

Suur tükk ajab suu lõhki, nii pole see mitte ainult linnuga vaid ka minuga. Neljas päev jutti kihelesin vaadates rajakaamerast tulevaid hiireviu pilte minu onni eest. Siis saabus aga laupäev ja ma olin kodust läinud nagu sitt ihust, eelnevalt tarkadelt nõu küsides ja uurides, kuda krt ma selle viu kätte saan. Olid ju eelmised kaks korda untsu läinud. Juhised käes läksin täna ma enne koitu juba kohale. Palusin sõbral korraks endaga kaasa tulla, kes kohe ka lahkus, kui ma end butiigis sisse olen seadnud, et rongad näeksid lahkumist. Kõik oli nii nagu targad õpetasid ja see toimis. 8:21 saatis rajakaamera pildi, millel istub minu butiigi kõrval viu, käed-jalad värisesid, hinge kinni hoides ootasin linnu järgmist käiku. Lind hüppas minust vaevalt kahe meetri kaugusele oksale... uhhh rsk see oli võimas vaade :) Ma olin vaiksemalt kui hiir, ei hinganud ega liigutanud end. Siis aga lendas lind korraks minema ja tagasi tulles maandus minust ideaalsele kaugusele. Siis tegin ma suurima vea, mis üks ähmi täis fotohull teha saab - kukkusin rabistama leidmaks parimat võtet ja ehmatasin oma rabistamisega linnu ära :( Mõned tunnid passisin ma seal ennast kirudes kuni lõpuks otsustasin koju minna, mis oli minu järgmine suur viga :( Välja ronides nägin ma, kuidas viu kõrvalt puu otsast minema lendas :( Arvake ära, mis tunne mind siis valdas... Pidin ääre pealt obje vastu maad viskama ja pillima hakkama :) Sedasi juhtub, kui lähed suurt ampsu haukama nagu see ronk pildil. Vähemalt sain ma harjutada ja katsetada Eriku ja Jareki näpunäiteid.

Kommentaare ei ole: