18 september 2017

See on minu puu...

Olen tänaseks väga palju veetnud aega oma pisikeses puust kastikese paksus metsas ja jälginud väikse-konnakotka, hiireviu, kährikute ja palju muude tegelaste toimetamisi. Kuid aeg ei peatu ja ka sügis annab ainu oma peatsest saabumisest. Nii ongi kätte jõudnud aeg, mil kotkad ja paljud viud lendavad meilt kaugele kaugele soojale maale, kährik koos mägraga kobivad karule kaissu, et siis koos talveunes ilusat unenägu kaeda. Neid toredaid hetki jäävad meile meenutama need mõned klõpsud mille ma metsast endaga kaasa toonud olen. Ega see järgmine kevad ja suvigi enam teab mis kaugel ole :)
10.09.17

Kommentaare ei ole: